Pealeht Koryu-käsivõitlus Artiklid Koryu-Uchinadi?

Koryu-Uchinadi?

Koryu Uchinadi: elluäratatud traditsioon

“Traditsiooniliste” võitluskunstide harrastajad suhtuvad igasugustesse kaasaegsetesse asjadesse sügava skepsisega ning kulutavad sageli palju õhku selleks, et “kaasaegseid võitlusviise” materdada. Tavaliselt on puuduseks see, et “kaasaegsed” võitlussüsteemid keskenduvat vaid spordile või tapmisele (sic!) ning filosoofiline ja vaimne pool jäävat tähelepanuta.

“Kaasaegsete” võitlussüsteemide harrastajad ei ole “traditsioonilise võitluskunsti” harrastajate vastu kuigivõrd lahkemad – “traditsionalistidele” heidetakse ette liigset formaalsust ja rituaalsust ning reaalse võitluse unustamist.

Kas on aga võimalik neid kaht leeri ühendada? Veel paarisaja aasta eest ei kujutanud keegi ette, et traditsiooni ja reaalselt kasutatavat saaks üksteisest lahutada. Karate oligi traditsiooniliselt reaalne ja kasutatav.

 

Koryu Uchinadi lugu

Koryu Uchinadi saamislugu on lahutamatult seotud Patrick McCarthy avastusretkega võitluskunstide maailmas. Alustanud traditsioonilise karate õppimist 1960ndatel ja olnud silmapaistvalt edukas võistlusareenil nii katas kui kumites, avastas ta end ühel hetkel küsimas, mis siis ikkagi on katade sisuks. Saja aasta eest, mil karate välja kujunes, ei olnud võistlusi, kus kata atleetliku esitusega hiilata. Karate oli mõeldud tegelikuks võitluseks ning seega pidi kata endas kätkema tehnikaid, mis tegelikuks võitluseks ka sobiksid - muidu poleks keegi sellega ju tegelenud. Seletused, mida nüüdisaja kuulsad karatemeistrid kata sisu kohta andsid, olid aga reaalsest võitlusest kaugel. Sestap võttis McCarthy ette iseseisva uurimistöö Jaapanis, Okinawal, Hiinas ja mujalgi Kagu-Aasias, et välja selgitada, millised on tehnikad, mida klassikalised katad edasi annavad ning milliste rünnakute vastu need kaitsetehnikad on mõeldud. Oma uurimistöös oli McCarthyl palju kasu jujutsu õpinguist, metoodiliselt oli aga oluliseks teejuhatajaks Katori shinto ryu mõõgavõitluskoolkonna harjutusvara. Viimane paistis samuti silma süstemaatilise lähenemise poolest nii rünnakutele kui kaitsetehnikatele. Loomulikult uuris McCarthy ka kümneid erinevaid karatestiile, nende ajalugu ja eripära. Ligi kümneaastase uurimistöö tulemusena tekkiski võitlussüsteem, mille nimeks Patrick McCarthy pani Koryu Uchinadi.

 

Koryu Uchinadi Kenpo jutsu olemus ja lähtealused

Koryu Uchinadi kenpo jutsu tähendab tõlkes vana okinawalaste käsitsivõitluse meetodit. Koryu Uchinadi ei ole karatestiil selle tavapärases tähenduses, vaid kaasaegne süstematiseeritud tõlgendus Okinawa võitlustraditsioonist. Ehkki Koryu Uchinadi on iseseisev käsivõitluse süsteem, mida saab õpetada ka muu võitluskunstiga mitte tegelenutele, on tegu eelkõige universaalse metoodikaga, mis on lihtsasti ühildatav ükskõik millise muu karatestiiliga. Koryu Uchinadi on eklektiline süsteem, mis haarab endasse erinevate karatestiilide parimad praktikad, kuid äratundmisrõõmu on teistegi (Aasia) võitluskunstide tundjatel.

Koryu Uchinadi lähtealuseks on teadmine, et karate oli oma väljakujunemise ajal praktiline võitlusviis, mida kasutasid muuhulgas Okinawa korrakaitsejõudude ametnikud oma igapäevatöös. Kui Koryu Uchinadi liigitab end uhkusega traditsiooniliste võitluskunstide sekka, siis traditsiooni all mõistetakse tehnilises mõttes võitluslikku, reaalseks käsivõitluseks sobivat ja pidevalt arenevat võitluskunsti, mitte museaali. Traditsiooni hoidmine ei tähenda tuha säilitamist, vaid seda, et lõke tuleb põlemas hoida.

Koryu Uchinadi keskmeks on nn harjumuslike vägivallaaktide teooria (Habitual Acts of Physical Violence theory), mille kohaselt on võimalik kataloogida need tegevused, mida üks inimene teist vigastada soovides ette võiks võtta. Selliste harjumuslike vägivallaaktide kataloogi koostamisel on ühelt poolt piiriks inimkeha ja selle anatoomiline ehitus, teisalt aga tegelikult aset leidnud vägivallateod ja see, millised rünnakud on kõige tavalisemad (on küll anatoomiliselt võimalik rünnata teist vasaku jalaga kolmekordse pöördega hüppelt seinatõukest saltoga sooritatud löögiga pähe, kuid sellise rünnaku esinemissagedus on väike, võrreldes muude rünnakutega). Olles välja selgitanud, millised on harjumuslikud vägivallaaktid, on üksiti teada ka see, milliste rünnakute vastu peab karate enesekaitseviisina kaitset pakkuma. See teadmine aitab üksiti vastata ka Patrick McCarthyt uurimistööle kihutanud küsimusele katade sisu kohta.

Kuivõrd karate näol on tegu enesekaitseks mõeldud kunstiga, ei ole põhjust mingit osa võimalikust tehnilisest arsenalist jätta tähelepanuta. Samuti ei ole mõtet harjutada kaitsetehnikaid stiliseeritud ja kokkuleppeliste, kuid tegelikkuses mitte aset leidvate ründetehnikate vastu (kurjategija pimedas pargis ei ründa klassikalise pika karatesammuga esijala poolset sirget rusikalööki (zenkutsu dachi oi zuki) lüües). Nii ongi normaalne, et Koryu Uchinadis on kasutusel ka need tehnikad, mida sageli peetakse karate ampluaast väljapoole jäävateks, kuid mis on efektiivsed. Koryu Uchinadi karates ei tohi stiil või rituaal võimutseda funktsiooni üle.

 

Organisatsioon

ku_estKoryu Uchinadi taga on Patrick McCarthy juhitav rahvusvaheline organisatsioon IRKRS – International Ryukyu Karate Research Society ehk Rahvusvaheline Ruykyu Karate Uurimise Ühing. IRKRS on organisatsioon, mille peaeesmärgiks on karate-alane teadmistevahetus. Organisatsiooni peakorter asub Austraalias ning liikmesklubisid üle kogu maailma.

Eestis on IRKRS ametlikuks dojoks Tartu Budoklubi, kuid selle kaudu võivad IRKRS liikmeks saada ka kõik teised karateharrastajad, kes oma karate kohta rohkem teada saada soovivad, olenemata stiilist või klubilisest kuuluvusest. IRKRS korraldab nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas regulaarselt laagreid ja seminare, millest organisatsiooni liikmed saavad osa võtta. Samuti on liikmete käsutuses karate-huviliste internetifoorum ning internetileht, kus muu hulgas kättesaadav ka Patrick McCarthy fotokollektsioon ning hulk põnevat kirjandust.