Pealeht Koryu-käsivõitlus Artiklid

Karate do?

Rein Randlane, Tartu Budoklubi peainstruktor

Tõenäoliselt ajas Teid asja uurima sõna “karate”. See on kahtlemata tuntuim jaapanikeelne sõna “harakiri”, “samurai”, ja “geisha” kõrval. Vist isegi kõige tuntum. Vaevalt leidub kusagil maailmanurgas inimest, kes ei teaks, mis on karate, Tänu filmidele, teleseriaalidele ja arvutimaailmale teatakse karatest kõike. Ja veel rohkem kui kõike teavad sellest oivikud ja maimikud, kes on sündinud internetis, arvutihiir peos...
Kui Te minu käest küsiksite, mis on karate, jääksin ma vastuse võlgu. Ma ei tea mis on karate. Aastakümneid tagasi oleksin ma vastanud ladusalt ja kiiresti nagu papagoi: “Karate on idamaine enesekaitseviis ja spordiala, kus kasutatakse relvana inimkeha...” Edasi oleksin rääkinud pikalt-laialt karatekoolkondadest, suundadest, vooludest, tehnilistest üksikasjadest jne. Aga mida edasi, seda ebapiisavam tundus niisugune seletus. Ma hakkasin aru saama, et karate füüsiline külg on vaid osa millestki hoopis suuremast...

Ainuke sõna, mis jaapani keelest tasuks meelde jätta, on KAIZEN - see tähendab “areng, progress, täiustumine, muutumine”. Võitluskunstides tähistab seda sufiks –DO. Niisiis, astudes tatamile, olgu see judo, aikido, või karatekoolis, asume me tegelema millegagi, mille suurust ja ulatust me isegi ei aima. Just see väike sufiks “do” teeb tavalisest võitlusest vrdl. “tapmisest” filosoofia, tee täisväärtusliku elu juurde, milleni nii paradoksaalne kui see ka pole, viib meid esialgu hävitamisena tundunud kunst. Just nimelt kunst, sest tapmiseks pole kunsti vaja. Selleks piisaks vaid tehnilisest progressist. Näiteks kui varem piinati hispaania saabastega, siis nüüd saab seda teha elektriga. Kunst on ellu jääda, see tähendab võimalust edasi areneda. KAIZEN! Ja selle võimaluse peaksime andma ka vastasele, kes millegipärast mingil hetkel meid ründas.

Enda jaoks tähendab “Do” eelkõige distsipliini, avatust ja tahet edasi areneda, teiste suhtes viisakust, tähelepanelikkust ja osavõtlikku suhtumist. Kui te olete laps, siis teate ise kui raske on seda kõike järgida – kui väga tahaks tegelikult magada, mängida, lihtsalt laiselda…Aga ka täiskasvanu leiab endale alati õigustuse, et elada nagu tiigikonn oma inertsuse, laiskuse ja lolluse mugavas, soojas tiigis.